Metall, millest me räägime, on berüllium. Berüllium on kõva ja rabe terashall metall. Selle sulamitel on teatud unikaalseid omadusi, mille tõttu näiteks kõige paremad (mehaaniliste kellade jne) vedrud on valmistatud berülliumisulamist. Berüllium on kergmetall, millel on ebatavaliselt kõrge sulamistemperatuur (1278 kraadi Celsiuse järgi) ning suur tugevuse ja massi suhe. See on keemiliselt stabiilsetest tahketest ainetest kõige kergem. Puhast berülliumimetalli ning selle vase- ja alumiiniumisulameid kasutatakse lennuki- ja kosmosetööstuses, tuumareaktorites ja heliseadmetes.
Berülliumi leiti esmakordselt berüllinimelisest mineraalist, mille järgi see on ka nimetuse saanud. Avastas berülliumi ehk eraldas sellest mineraalist metallimulla 1798. aastal Prantuse keemik Louis Nicolas Vauquelin.
Puhas berüll on värvitu, kuid lisandite tõttu on enamasti värvunud rohekaks, sinakasroheliseks, kollaseks, roosaks, harva ka valgeks. Berüll on vääriskivi. Erivärvilistele erimitele on antud eraldi nimed. Sinakasroheline ning läbipaistev berüll on akvamariin, erkroheline berüll on smaragd, kollakas heliodoor jne.
Kust tuleb aga berülliumi nimi? Emeriitprofessor Huno Rätsep osundab, et Uue Testamendi lõunaeesti tõlkes (1686) on Johannese ilmutuse raamatu eelviimases peatükis loetletud kalliskive. Nende hulgas on ka peril, piibli esimeses trükis (1739) pärillus, Perilli kiwi. Sõna laenati sellisel kujul alamsaksa keelest (beril), hiljem asendas seda ülemsaksapärane berüll. Kreeka keeles, kust Uus Testament tõlgiti, kasutati sõna beryllos, mille päritolu läheb tagasi Indiasse draviidi keelde.
Sinakast berüllist lihvitud läbipaistvaid plaadikesi paigutati katoliku kirikus reliikviate kastikeste kaantesse, et inimesed näeksid kastikese sisu, kirjutab Rätsep. Selle käigus märgati ka plaadikese suurendavat toimet. 14. sajandil osati berüllidest juba prillitaolisi silmaklaase ehk nagu Heinrich Göseken 1660. aastal ütleb, liigsilmi valmistada. Neidki nimetati materjaliks olnud kalliskivi järgi berüllideks, mis saksa keeles lühenes kahesilbiliseks sõnaks Brille ja sealt jõudis see alamsaksa keele vahendusel 17. sajandil ka eesti keelde.