Ettevõtte Tartu osakonna juhataja Janno Talviku päevad algavad varakult. „Olen varajane ärkaja, enamasti tulen juba kuue ajal tööle, siis kuni kella kaheksani on ideaalne aeg paberitööks, keegi ei tülita, keegi ei helista. No ei peaks ju nii vara tulema, aga kohusetunne sunnib, ja ma naudin seda“ arutleb mees, lisades, et kuna kodus on kaks väikest last, siis eelistab ta pigem õigel ajal õhtule saada, et ka perega koos olla. Kohusetunde osas kiidab Janno ka kogu oma tiimi. „Kui on vaja ületunde teha, ei pea seda kellelegi peale suruma – mehed ise näevad, jäävad ja teevad. Üksteise mõistmine on väga hea,“ ütleb osakonna juht, lisades, et hea meeskonna hoiab koos sõbralik suhtumine. „Ei saa kärkida ja kamandada. Ja ise peab ka käe külge panema, kui vaja.“

Rutiini Janno sõnul vanametalli ringmajandusettevõttes töötades ei teki. “Iga päev on kordumatu. Samuti pole ühtki ühesuguse olemusega objekti, kust Cronimet metallseadmeid demonteerib. Valdavalt on tegu vanade nõukogudeaegsete amortiseerunud suurte tööstus- või põllumajandushoonetega, kus kõige olulisem väljakutse on tagada ohutus,“ räägib Janno, mööndes, et tema ehitusalane haridus tuleb kasuks ka ehitiste lammutustöödel. Janno sõnul liigub vanametalli kokkuostu jätkuvalt palju nõukogudeaegseid seadmeid ja tehnikat. „Trend on küll sedasorti kraami osas kahanev, kuid endiselt leidub üllatusi,“ märgib Janno, jutustades loo, kus ühe eaka Põlvamaa mehe kodust toodi korraga 22 traktorit T-150K, mis oli nõukogude aja lõpukümnendil üks suuremaid ja uhkemaid põllutöömasinaid. „Tihti viib maal talu juurde puudeallee, aga sellel härral oli traktoriallee,“ muigab Janno, tõdedes, et paar traktorit jättis mees jätkuvalt oma kollektsiooni.

Seda, et vanad masinad metalli ringmajandusest otsa saaksid, Janno ei usu. „Nõukogude ajal tehti masinate põhikonstruktsioonid raskest rauast – need olid lihtsad remontida ning defitsiidi tingimustes sunnitud kaua vastu pidama. Tänapäeval on masinad keerulisemad, kuid metalli osas kergemad ja seetõttu kuluvad ning jõuavad vanametalli platsile ka kiiremini,“ kirjeldab Janno metalli ringmajanduse jäävust.

Oma töö tähtsust ta ei alahinda, vastupidi, ringmajanduse edendamine keskkonnasäästlikkuse eesmärgiga on suund, mida kogu ettevõte oluliseks peab. “Tartu osakonnas astume järjepidevalt samme keskkonnamõju vähendamiseks ja ressursside säästmiseks. Mitmed põnevad projektid on parasjagu töös ja loodetavasti juba varsti näeb ka tulemusi,” avaldab Talvik, kellele ka isiklikus plaanis loodustsäästev eluviis oluline on. Näiteks oli ta ettevõttes esimeste seas, kes diiselauto elektri vastu välja vahetas, rohelist mõtteviisi juurutab ta ka oma osakonnas – lisaks sellele, et just Tartust liigub märkumisväärne osa metalli uuele elule, ollakse säästvad ka igapäevatöös. “Näiteks kasutame puhastusvahendeid, mis on vabad keemiast, sorteerime kõiki jäätmeid, oleme täielikult loobunud plastikpakenditest jm,” toob Janno näiteid.

Tööst rääkides rõhutab Janno kliendisuhtlust: „Minu meelest, mida rohkem lõuna poole, seda sõbralikumad meie kliendid on ja seda rohkem nad suhelda tahavad. Tulevad, võtavad selleks aega, räägivad oma perest või kõigest muust, mis meelel.“ Samas arvab Janno siiski, et Eestis on jätuvalt liiga palju närvilisust, ja soovitab õppida Aasiast, näiteks eksootilisest Indoneesiast või Sri Lankalt, kus inimesed on sõbralikud ja soojad ning kus Janno perele seetõttu meeldib väga reisimas käia.